Viis tundi esietenduseni

Täna on esietenduse päev. Seljataga on kontrolletendus, mis võeti publiku poolt tähelepanuga ning hästi vastu.
Nädal aega tagasi tuli Ekke, oleme kolmekesi koos, eile saabus Nukuteatrist ka Annika.
Kuigi kontrolletenduse võis õnnestunuks lugeda on täna ikkagi ärev olla.
Neljapäeval tuleme tagasi. Siin veedetud aeg on korda läinud.
Pikemalt proovidest ei saa praegu kirjutada, sest viimased nädalad tahavad jääda iseseisvaks ja prooviruumi seinte vahele.

Mirko

IMG_6124

IMG_6265

IMG_6267

IMG_6346

IMG_6493

IMG_6558

IMG_6727

IMG_6914

IMG_7010

Advertisements

“Morrison ja neli aastaaega”

LÜHIDALT

Etenduse alguses kohtume väikese magava poisiga, kelle nimi on Morrison. Morrisonile (nukk/peategelane/väike poiss, kes on just käima õppinud ning oskab juba kasutada paari sõna) on räägitud unejutt kevadest, suvest, talvest ja sügisest. Tema hoidjad – poiss ja tüdruk (nukunäitlejad) – tahavad väga näha, mida Morrion unes näeb. Nad aimavad, et aastaaegadest räägitud unejutu mõjul kohtub Morrison oma unenägudes just kevade, suve, sügise ja talvega, kuid hoopis huvitavamal kujul, kui inimestel tavaliselt näha õnnestub. Hoidjaid hakkab huvitama, millised võiksid välja näha Kevad, Suvi, Sügis ja Talv tegelastena, kes on võtnud inimese kuju. Kuna hoidjatel on olemas salapärane võti, millega on võimalik avada unenägude uksi, avavad nad tõepoolest ukse Morrisoni unenägudesse ning vaatemäng saab ka publikule nähtavaks. Väikese poisi unenäos toimetavad tõepoolest aastaajad, kes on võtnud eriskummalise kuju.

***
SÜGIS JA MORRISON
SÜGIS JA MORRISON
Esimesena kohtub Morrison sügisega. Sügis on tõre vanamees, kellel on küll soe süda, kuid kes oma olemuselt on üksik, tööle keskendunud kinnine toriseja. Morrisoniga kohtumine ei valmista talle esialgu väliselt just suurt rõõmu ning ta saadab poisi enda juurest minema. Sügis soovib üksi oma nukras vaikuses veini nautida, viinamarju koristada ning linnulaulu kuulata. Kuid hetkel, mil ta uuesti üksi jääb, tekib talle endalegi üllatuseks suur igatsus lõbusa lapse järele, kes äratas tema südames juba ammu ununenud tunde. Ta kutsub lapse tagasi ning nad lepivad ära. Morrison aitab sügisel kokku korjata viinamarjad ning tänutäheks hea seltskonna ning meenutamise eest, et elu polegi nii kibe, loeb Sügis Morrisonile ühe ilusa pühendusega luuletuse.

****
TALV JA MORRION
IMG_5611
Teiseks kohtub Morrison talvega. Talve müstiline ilmumine läbi tormi on Morrisoni jaoks natuke hirmus. Talvega tuleb kaasa seletamatu kargus ning lõpmatuse tunne. Ehkki Talv on oma olemuselt veidi hirmutav, tunneb Morrison tema vastu suurt huvi. Talv võtab Morrisoni hästi vastu ning näitab talle suures rahus ilu, mis talve saabumisega kaasneb. Morrison mõistab seda kristalset maalilisust, saab aru ka selle erakordsusest, kuid siiski tahaks ta parema meelega mängida lumesõda, kelgutada, ronida mäe otsa, nautida läbi mängu neid rõõme, mis kaasnevad lume ning jääga. Tema üllatuseks pole Talv ise kunagi ühtegi talvemängu proovinudki. Morrison õpetab Talvele kelgutamist, lumesõda, suusahüppeid ning uisutamist. Talv ilmutab ootamatut entusiasmi ning läheb Morrisoni mänguga kaasa. Nad uisutavad ja satuvad nii hoogu, et talv „kuumeneb üle“ ning hakkab sulama. Isegi Morrisoni toodud jääpurikad, mille talv sekundiga neelab, ei jahuta teda enam maha. Talve sulamine tähendab aga kevade tulekut. Tegelane Talv jätab Morrisoniga kiirelt hüvasti, tänab teda teistsuguse maailma näitamise eest ning kingib lapsele samuti ühe luuletuse, mida Morrison ka ärgates endas kannab.

***
MORRISON JA KEVAD
KEVAD JA MORRISON
Kevade ilmumine pakub Morrisonile palju nalja. Kevad tärkab ühe suure lilleõie seest, viies läbi kummalise rituaali. Kevad on selline tegelane, kellel on Morrisoniga samasugune sisemine mootor. Ta näeb igal pool võimalust mänguks ja on väga aktiivne – kevadväsimusest pole märkigi. Morrison ja kevad äratavad lilli, külvavad seemneid ning aitavad puudel kasvada. Nende tutvumine on lühike ning konkreetne, peamiselt möödub nende koosolemine lauldes ja ringi keksides, nuttes ja naerdes. Kui kevad on oma tööga valmis saanud ja suve tulekuks kõik valmis seadnud, tahab ta lahkuda. Ta avaldab Morrisonile ühe saladuse, tunnistades, et on väga armunud Suve tegelaskujusse (see on ilus päikest täis silmadega punapäine tüdruk), aga alati, kui tuleb Suvi, peab Kevad minema, sest kevad ja suvi ei saa korraga ühes kohas olla. Morrisonile muidugi selline loogika ei kõlba ning ta veenab Kevadet seekord Suve ära ootama. Morrison nopib kimbu lilli ja ulatab need Kevadele ning poeb ise peitu, et Kevad ei peaks oma tunnete avaldamist häbenema. Kevad ja Suvi kohtuvad. Suured tunded leiavad oma koha ning raskus kaob Kevade südamest. Morrison muudab ka Suve olemist rõõmsamaks ning Suvi on tänu Morrisonile erakordselt päikeseline. Täis mängurõõmu, muudab ta looduse eriti lopsakaks ega kuivata ühtegi taime, puud ega põõsast.
SUVI
SUVI

***
IMG_5653
Lugu räägib sõprade leidmisest ja elu pidevast muutumisest. Kuidas uute olukordadega kohaneda ning igas eluperioodis leida see peamine, mille nimel tasub pingutada – see maagiline miski, mis edasi viib.

Kirjutamiseni!
Mirko

Neljas nädal.

Meil on esietenduseni jäänud veel 22 päeva. Pool ajast on täis saanud. Oleme ära harjunud. Välja on kujunenud uus rutiin – ja see on küllaltki värskendav. Eestist eemal olemine mõjub hetkel veel kosutavalt. Paaril korral on tekkinud juba soov tagasi tulla, kuid need hetked võib siiski lugeda õhtuse igatsuse lahtrisse. Siin on hea võimalus oma igapäevaelule “tehniline ülevaatus” teha. Mõju on kosutav ja peab tunnistama, et Tallinnas selle jaoks alati aega ei jää. Eemal olles saab endale selgemalt uusi eesmärke püstitada ja läbi töötada ka eelnenud tormamised.

***

Ilmad on siin praegu olnud nagu meil märtsi lõpus ja aprilli alguses – vahepeal on päikest, siis on nii soe, et saab ilma mütsita käia, teinekord aga sajab vihma ja lörtsi. Üldiselt valitseb õues loominguline melanhoolia.

***

Neli nädalat Ljubljanas. Mulle tundub, et sloveenid ei erine nii väga eestlastest. Sarnase ajalooga väike riik. Inimestel on sarnased mured ning nende ellusuhtumine ei ole meie jaoks võõras või uudne. Tundub, et oleme nendega justkui ühel tasemel.
Eesti keel kõlab nende jaoks kaunilt ja huvitavalt. Kui kusagil väiksemas ruumis Kalju-Karliga räägime, küsitakse kohe, kust kohast me pärit oleme. Keegi ütles, et eesti keel meenutab talle basiliski (sisaliku) jooksmist vee peal. Meie keele rütm ja visuaalne pilt, mis tekib kuulajal, kes aru ei saa – sellist võrdlust ma pole veel kuulnud.
BASILISK JOOKSMAS
green-basilisk-lizard_562_600x450

***

PILT PROOVIST
IMG_5430
Kolm nädalat on jäänud esietenduseni. Proovid on muutunud palju intensiivsemaks. Oleme ühe korra etenduse juba ka läbi mänginud – struktuur on olemas, nukud elavad juba enamjaolt üpris hästi, kuid palju tööd on veel teha. Edasi tuleb loodud struktuuris orienteeruma hakata ja avastada mänguvõimalusi, mida loodud maailm pakub.
Ma pole kunagi varem lastele lavastust teinud – esietendusele mõeldes on ärev tunne. Kuidas võetakse meie looming vastu? Oleme proovis lähtunud sellest, mis meile oluline ja põnev tundub, mitte mõtelnud kogu aeg sellele, mida lapsed meilt ootaksid. Arvan, et nad ootavadki seda, mida meil pakkuda on. Õnnestunuks võib lavastuse lugeda siis, kui nad näevad midagi uut, natukene teistsugust, mis tekitab analüüsi, küsimusi, äratundmisrõõmu ja ilu.
Teemad meie lavastuses on siiski lihtsustatud ning tegevused rohkem välja maalitud/mängitud kui muidu. Nukud (karakterid) on vahvad ning tegevused üllatusterohked. Tähtis on, et laval toimuks mäng ja selles suunas liigume proovides juba üsna tajutavalt/nähtavalt.
Oleme lisanud lavastusse ka teksti (alguses oli plaan piirduda vaid tegevusega), näitlejad kasutavad üksikuid sloveeniakeelseid sõnu, mis otseselt ei kommenteeri tegevust, vaid selgitavad. On huvitav ja küllaltki nõudlik otsida läbi kolme keele õigeid ja täpseid sõnu, mis kõlaksid lavastuse stiiliga kokku.
PILT PROOVIST
IMG_5456

Kirjutamiseni!

Mirko

Teise nädala teatrielamused

“Thumbelina”
THUMBELINA
Käisin vaatamas maailma esimest virtuaalset nukulavastust “Thumbelina” („Pöial-Liisi“). Lavastaja Robert Waltl.
Lavastus oli huvitav, ma ei ole varem midagi sellist näinud. Kindlasti on nüüd aastaks 2013 selliseid lavastusi veelgi tehtud ja parema tehnikaga, kuid see, mida vaatasin, on aastast 2002 – seega on selles kasutatav „tehnika” juba vananenud.
Aga lühidalt siis sellest, milline on/oli virtuaalne nukuetendus:
Laval oli suur ekraan, kuhu peale ilmusid tegelased erinevatel taustadel. Publiku taga istus koos heli- ja valgusemehega näitleja, kellel on küljes erinevad andurid, mikrofon ja telekamängupult. Kõiki tegelasi – neid oli umbes kümme – mängis üks näitleja, andes läbi mikrofoni tegelaskujudele omase hääle. Tema peas olev andur liigutas ekraanile ilmuvate tegelaste päid, ning telekamängupuldist muutis näitleja kaamera plaane.
Etendus oli väga naljakas ja hea huumoriga, tegelased suhtlesid palju publikuks olevate lastega ning lapsed said ise valida, kuidas lugu edasi läheb.
Mõnes mõttes oli tegu animatsiooniga, kus tegevus toimub “siin ja praegu”, nii et tegelased suhtlevad ja tegutsevad vastavalt sellele, kuhu publik neid suunab. Lapsed elasid väga kaasa ja olid terve etenduse elevil.
Lavastus oli väga hästi tehtud ning tabatud oli, kuidas tänapäeva lastele läheneda. Etendus ei muutunud hetkekski igavakas multikaks, mis tihtipeale mõjub pigem tuimestavalt, vaid tegemist oli vägagi ergutava kogemusega nii laste kui ka minu jaoks. Loodan, et see lavastus tuleb kunagi ka Eestisse, näitleja on mänginud seda paljudes keeltes – viimati näiteks vene keeles.

***

“Ma and Al”
ma and al
Teine lavastus, mida vaatasin, kandis nime “Ma and Al”, lavastaja Ivica Buljan.
Tekstid, mida lavastuses kasutati, pärinesid J. D. Salingeri ja Bernard–Marie Koltési sulest. Etendus oli inglise keeles ja kestis kokku 90 minutit. Mängisid kaks näitlejat: Marco Mandič ja Senka Bulič.
Meesnäitleja on hetkel Sloveeinas üks tunnustatumaid näitlejaid, eelmisel õhtul oli tal Sloveenia Draamateatris „Hamleti“ esietendus, kus temal oli kanda Hamleti osa. Seda lavastust mul aga vaatama minna ei soovitatud – Senka (naisnäitleja) oli talle pärast esietendust ütelnud, et: “Marco, aitäh etenduse eest, aga nüüd mine koju ja puhka, sest homme on sul vaja päriselt mängima hakata!” Hilisema seletuse põhjal ei tähendanud see seda, et Marco oleks oma osaga halvasti hakkama saanud, vaid et lavastus oli kehv ja näitlejate mäng “suurteatrile omaselt” kohati ilma särata (see ei ole reegel, et suurteatrites näitlejad särata mängivad – selline oli põhjendus).
Aga Marco Mandič oli tõesti hea, kui nii tohib kirjutada. Tema tehnika,
mõtestatus ja hingestatus olid tasakaalus. Oli tunda, et näitlejale läheb enda ning publiku kohalolek korda – kogu 90 minuti jooksul ei kadunud hetkekski tähelepanu ja polnud ka ärakukkumisi – väga huvitav oli jälgida tema tegelaskuju arengut ja lahendusi etenduse jooksul.
Naisnäitleja Sena Bulič on rahvuselt horvaat. Etendust mängitigi tema viiekümnenda sünnipäeva tähistamiseks. Tegu on samuti väga tugeva näitlejannaga – aga tema puhul võlus mind kõige rohkem tema hääl, mis oli niivõrd huvitava ja tugeva kõlaga, mida ma oma elus veel varem kuulnud pole. Selle hääle kõma ja kõla olid kohati niivõrd võimsad, et tekst, mida näitleja rääkis, tekitas hoopis teistsuguseid tõlgendamisvõimalusi, kui ma olen harjunud tabama. Ta laulis etendusel ka ühe laulu ja kui ta seal kahel korral karjatas, mõjus tema „kriise“ (mis muidu oleks minus ehk ebameeldivust tekitanud) nii täpselt ja arusaadavalt, et ma ei süüdistanud teda milleski, olgugi et ehmatasin.
Lavastus rääkis sellistel teemadel: lapse surm, mehe ja naise lahkukasvamine perekonnas, ameerika demokraatia, Vietnami sõda, klassikalise ja nüüdisaegse teatri vahekord, laste ja vanemate hukkaläinud suhted, võim ja isolatsioon.
Palju tõsiseid teemasid ja pean tunnistama, et vaatamata näitlejate suurepärasele mängule lavastus tervikuna mulle ei meeldinud. Lavastuslikud võtted olid publiku suhtes kohati agressiivsed ning teemade käsitlus polnud minu jaoks piisav. Sellepärast ei hakka ma praegu ka lavastusest endast pikemalt kirjutama, las see koorem jääda ainult minu kanda.

***

“Zvedica Zaspanka”
Kolmandaks käisime koos Kalju-Karliga vaatamas nukulavastust nimega “Zvedica Zaspanka” (“Väike unine täheke”), lavastaja Robert Waltl.
Lugu rääkis tähest, kes elab taevas, tähe nimi ongi Väike Unine Täheke. Tegemist on tähega, kes lapsi magama paneb ja laevu üle mere juhatab ning kes annab luuletajatele õigeid sõnu ja rütme, mida oma teostesse panna. Tähekesel on aga üks viga – ta jääb alati igale poole hiljaks ja sellepärast püsivad lapsed ärkvel, laevad eksivad ning luule ei edene. Karsituseks saadab kuu tähekese maa peale, et täheke end täiendada saaks ja lubab tal tagasi tulla siis, kui Väike Unine Täheke end parandanud on.
Maa peal kohtab täheke paljusid erinevaid tegelasi, kellelt kõigilt on midagi õppida. Viimaseks kohtab ta üht bandiiti, kelle süda on kivist ning kes tahab tähekese kuldseid juukseid endale võtta. Tähekese headus muudab bandiidi südame elavaks ning see hakkab tuksuma. Tänu sellele heateole pääseb täheke tagasi taevasse Kuu ja teiste tähtede juurde.
Lugu kestis umbes 40 minutit ja lavastus oli põnevaid trikke täis. Kasutati marionettnukke ning taevas elavate tähtede nukkudega mängiti publiku pea kohal. Nukud olid pandud õngede otsa, mida näitlejad lavalt manipuleerisid. See oli huvitav võte, sest nukud käisid tõesti nina alt läbi ja muutsid kogu pildi väga elavaks ja põnevaks.
Kahjuks polnud näitlejad seda tükki ammu mänginud ja eksitasid tähelepanu lavakonstruktsiooni otsa koperdamisega ning rütmiliste ebatäpsustega, mis nukuteatri puhul on just eriti oluline. Vaatamata sellele oli lugu siiski väga südamlik ja ilus.

***

“The Other at the Same Time”
The other at the same time
Neljas lavastus, mida vaatamas käisin, kandis nime “The Other at the Same Time” („Teine samal ajal“), koreograaf Matija Ferlin. Õnnestus näha esietendust.
Tegu oli tantsulavastusega, kus tantsisid kaks horvaatia ning kolm sloveenia tantsijat.
Selles lavastuses oli samuti põnev lugu: grupp inimesi otsustas põgeneda linnast metsa, et pääseda “müra” käest. Kõigil tegelastel oli kaasas üks isiklik raamat, mida nad kogu aeg lugesid. Metsas alustasid nad oma elu nullist, ehitasid endale elamise ja panid paika reeglid. Ühel öösel puhkes nende lõkkest tulekahju (inimene läheb metsa, et pääseda hävitava ühiskonna käest, kuid metsas tekitab tulekahju ning põletab kõik maha, hävitades loomi, loodust ja oma pääsemise lootust) ning nad pidid põgenema. Nad jõudsid mere äärde ja ilmselt asusid järgmisena elama vette, kuid seda enam ei etendatud.
Lugu jutustati läbi tantsu ja liikumise. Lavastuslikult oli kasutatud huvitavat võtet: kui tegelased omavahel midagi rääkisid, siis tuli jutustaja tekst lindilt ning tantsijad andsid publikule läbi füüsilise liikumise märku, kes parasjagu räägib. Oli huvitav jälgida, kuidas kõlaritest tulev neutraalne tekst liikumise kaudu emotsionaalseks muudeti – see oli väga hästi välja tantsitud/mängitud ja tantsijad olid üldse terve etenduse jooksul väga täpsed. Kui tihti juhtub mõnda tantsulavastust vaadates, et loost pole võimalik täpselt aru saada, siis seekord nii ei olnud. Loo jutustamine ja tants olid omavahel väga hästi tasakaalus ja lavastus andis mõtteainet ning palju ilusaid ja huvitavaid liikumise abil loodud misanstseene.
Youtube’i link etendusest: http://www.youtube.com/watch?v=VHMuk3N-JP8

Kirjutamiseni

Mirko

Teise nädala mõtteid . . .

Oleme Ljubljanas nüüd olnud juba natukene üle kahe nädala. Esimene nädal läks väga pikalt, kuna proove ei toimunud ja lavastuse ettevalmistused lükkusid edasi. Nii kukkus meile ootamatult sülle vaba nädal – kuid mida selle vabadusega peale hakata? Eks see esimene nädal siiski natuke rahutult möödus, kohustuse tunne kogu aeg kuklas, mitte just häiriv, kuid siiski tajutav. Käisime teatrietendustel, tegime väheseid tööalaseid ettevalmistusi ning jalutasime mööda Ljubljanat ringi.

***
Üks huvitav koht, kus käisime, kannab nime Metelkova. Sattusime sinna täiesti juhuslikult päeval, mil Ljubljana elanikud tähistasid aasta esimest reedet. Ma ei ole kuulnud, et Eestis seda eriliseks sündmuseks peetaks.
Metelkova on pisikene linnaosa, mis kuulus kunagi sõjaväele ning milles tegutses kunagi ka Jugoslaavia Rahvusarmee. Aastal 1993 see skvotiti ja nüüd on linnaosa muutunud justkui pisikeseks linnakeseks, kus kõik “seadused” ei kehti. Koht on täis erinevaid maju, kuhu sisse on tehtud baarid, ööklubid, kohvikud, galeriid, elamiskohad, esinemispaigad jne.
Kui võrrelda Eestiga, siis on see selline koht, kuhu on pandud kokku Polymer, Telliskivi loomelinnak,EKKM, Levist Väljas, Kodu baar, Zavood, Koht, Sinilind jt.
Seal oli üsna meeldiv olla, arvestades, et teisel päeval tunned end võõras linnas ikka turistina ja kerge ebamugavustunne on kusagile siseneda ning võõras keeles midagi paluda. Metelkovas aga ei pannud meid keegi tähele, saime rahulikult viibida inimeste keskel, kes suhtusid meisse loomulikult ja koduselt.
Lähme sinna kindlasti millalgi tagasi, et seda linnaosa ka päevavalges uurida ja pildistada.

üks Metelkova maja suvel
img_9834

***
Teisel nädal algasid proovid. Saavutasime taas sihipärase liikumise millegi suunas, mis tagab kindlustunde ja annab päeva kulgemisele selgema eesmärgi. Esimese proovinädala järgi on raske öelda, milline saab olema lõpptulemus. Samuti on ohtlik kiita, kuid tunnen, et läheb kenasti. Proovid on inspireerivad ja koostöö sujub, kollektiiv täiendab üksteist ja ei ole tajuda kellegipoolset vastutöötamist. Proovid mööduvad otsides ja katsetades.
Näitlejatel on väga hea huumorisoon ning nad haaravad uuest tehnikast hästi kinni. Lisaks lavastuse proovidele oleme teinud ka erinevaid harjutusi tehnika omandamiseks ning partneri paremini tundma õppimiseks– tundub, et välja pakutud harjutused on neile uued, huvitavad ja arendavad.

hetk proovist
IMG_5395

***
Teisel nädala alguses sadas lumi maha ning kraadiklaas näitas vahepeal isegi –7. Teatris on inimesed nohused ja igatsevad valgust ning suve. Sloveenlased, keda meie kohanud oleme peavad talveperioodi masendavaks ning soov päikese järele on suur.
Mõnes mõttes oleme Sloveenias olles kogenud juba kolme aastaaega: kui tulime, oli sügis, siis oli mõni päev kevadet ja nüüd siis talv, kuigi ilm on tegelikult ikka soe ja täna, pühapäeval (1.20.2013), sajab juba vihma ning õues on jälle tunda kevadet.

Ljubljana Püha Nikolai katedraal lumes
IMG_5222

***
Praegu esimesele nädalale tagasi mõeldes saan aru, kui vajalik oli tegelikult see natukene kriipiv kohanemine – et saada aimu siinsest suhtumisest, inimestest ja rütmist.
Eks näis, mida toob meile järgmine nädal.

Kirjutamiseni!

Mirko

Elust ja Teatrist

Ühel hommikul sõitsime linnast välja oma lavakonstruktsiooni tellima. Sõit oli ilus, me ei sõitnud mööda kiirteed, vaid liikusime mööda väikeseid metsadevahelisi maanteid. Loodus on siin väga ilus – kuigi see ei erine oma taimestiku poolest (vähemalt välimuselt) just kuigi palju Eesti omast. Aga mägesid meil kahjuks pole. On tõesti ilus sõita läbi külade, mis on rajatud mägedele. Need on väikesed, vaiksed ning elaksid justkui omaette elu. Igal külal on mäe otsas oma kirik.
IMG_5009

Kuigi tundub, et majanduslik olukord on Sloveenias ikkagi parem, näevad külad välja enam-vähem nagu meilgi: on kanad, kassid, koerad ning palju kola hoovi peal – ainult et majad on natukene ilusamad ja rohkem korras kui Eestis. Meie puusepp oli sõbralik ja asjalik mees, kes oma maja alla rajatud puidutöökojas võtab vastu väiksemaid ning suuremaid tellimusi – enamjaolt teeb ta teatritele dekoratsioone.
IMG_5007

Puusepp kutsus meid tuppa kohvile, et saaksime jooniseid vaadata ning olulise läbi rääkida. Ta nägi kohe ära joonistel olevad vead ning pakkus omalt poolt lahendusi. Tema pakkumised olid huvitavad ja inspireerivad ning ta ei püüdnud kuidagi oma ideid peale suruda, vaid täiustas meie omi. Hea oli tajuda, et kui inimene oma tööd armastab ja teeb alati kasvõi natukenegi rohkem, kui talt oodatakse/nõutakse, muudab see kogu tulemust palju paremaks. Ta oleks ju võinud ka lihtsalt joonise järgi konstruktsiooni valmis ehitada, ilma seda täiustamata – tema palk sellest ei muutu. Selline ausus ja põhjalikkus töösse suhtumises on inspireeriv ning paneb ka ennast parema tulemuse nimel rohkem pingutama.

Esimene kohtumine näitlejatega

Tundsin juba eelneval õhtul kerget ärevust ja kõhedust esimese kohtumise ees näitlejatega. Kuigi kohtumine oli määratud vaid proovigraafiku tegemiseks, oli siiski tunne, justkui peaksin ka ise näitlejana tundmatute inimestega proovi minema (eks see natukene ju nii ka oli). Ei ole ma ju nendega varem kohtunud ega tea neist väga palju, näitlejad valis Mini Teatri juht Robert.

Läksime Kalju-Karliga kümme minutit varem kohale. Ootasime. Ootasime, kuni saabusid näitlejad – mõlemad tulid pool tundi hiljem, aga mul on jäänud selline mulje, et siin on teatav hilinemine lubatud ning loomulik, kõik algab enam-vähem 15–20 minutit hiljem, seega ma ei üllatunud ega tundnud pahameelt. Hiljem muidugi, kui graafikuid tegime, arvestasin selle loomuliku hilinemise sisse ning proovid algavad ametlikult natukene varem kui peaks.

Esimesel kohtumisel ei tekkinud korrakski ebameeldivat tunnet, et midagi ei klapiks või et nende inimestega saab raske olema. Samuti ei sega ka võõras keeles töötamine, kommentaarid ongi rohkem kaalutletud ja ei teki tühja loba ning seletamist.

Kui graafikud olid paigas, istusime ja jõime kohvi. Rääkisime poliitikast – Sloveenias on hetkel kriitiline olukord peaministriga, kes tegeleb “kahtlaste asjadega” ja on seotud “veel kahtlasema minevikuga” ning räägiti ka kultuuri rahastamisest, mis pidavat olema alla igasugust arvestust. Peamiseks probleemiks, nagu mina aru sain, on siiski teatud tüüpide raha- ja võimuiha. Käimas on suured meeleavaldused korruptsiooni vastu.

Näitlejad rääkisid meil ka lühidalt oma teadmistest Eestist ning Soomest. Naisnäitleja Maruša on veetnud Eestis ühe päeva, et Soome sõita, ja kirjeldas, et ta pole kunagi näinud korraga nii palju purjus inimesi, kui Tallinn–Helsingi praamil. Meesnäitleja Joseph teadis soome keeles ühte räpisalmi, mida ta meile ka väga veenvalt esitas. Eestist ei teadnud ta midagi.

Natukene näitlejatest

Maruša (27) on õppinud neli aastat kirjandust ning läks pärast lõpetamist teatrikooli. Praegu käib ta viimasel kursusel ning kirjutab oma lõputööd. Ta on vabakutseline näitleja, kes liigub projektist projekti. Hariduselt on ta siiski draamanäitleja, kuid on teinud kaasa kahes nukulavastuses. Selliste nukkudega, nagu meie oma lavastuses kasutame, tal varem kokkupuudet pole olnud.
IMG_5255

Joseph (34) on oma hariduselt jurist. Ta on töötanud kohtus kohtuniku abina ning oli kohe-kohe kohtunikuks saamas, kui otsustas ametit vahetada. Praegu töötab ta muusikuna ning vabakutselise näitlejana. Suuremalt jaolt on ta osalenud draamalavastustes, kuid ta on kokku puutunud ka nukuteatriga, küll mitte sellise stiiliga nagu meie lavastuses.
IMG_5251

Kirjuatmiseni!

Mirko

Vsak lopof je enkrat gotof !

Eile õhtul käisime parlmendi hoone ees protestil korrumpeerunud valitsuse ja võimueliidi vastu, meie küll meelt ei avaldanud, vaid jäime neutraalseteks jälgijateks.( Üks korraldajadest on ka Miniteatri juht Robert ) Muidu vaikne ja rahulik Ljubljana oli löönud kihama inimestest, (ca 10 000 ) noortest ja vanadest kes koos oma arvamust avaldasid. Tegemist oli järjekorras juba mitmenda meeleavaldusega. Õhus oli tunda pinget ja ärevust. Rahva soov muutusteks poliitilses meediumis on universaalne ja meile kõigile ära tuntav. Eelkõige avaldatakse meelt uute kärpekavade vastu ja nõutakse korruptsioonis süüdistatud peaminstri Janez Jansa Ja linnapea Zoran Jankovic’i tagasi astumist. Kummalisel kombel on ka siin mängus raha ja teadmatus kellelt või kust kohast see tulnud on. Meie aga teame ju väga hästi. Kust mujalt see krabisev paberist unelm ikka ilmuda saab kui mitte “ämmalt” või “öökapi” sahtlist. Teine huvitav paralleel on siinse peaminstri väljaöeldud lause protestijate suunas, et nemad meenutavat demoraliseerunud zombisid, kes on siis ilmselt järgmine aste fooliummütsikese ja seemnenäksija klassi püramiidilt. Zombideks oli ka osa rahvast end maskeerinud. Ära tuntavusi meie poliitlise olukorraga on veel mitmeid. Kõige suurem vahe on aga ilmselt see, et erinevalt meist, viitsivad sloveenlased ka tegelikult kokku tulla ja tänavatel oma häält kuuldavaks teha.
Viva la revolucion, või nagu ühelt plakatilt lugeda võis – i love zombies !

Kalju

Mees ruuporiga

Plakat

Noor zombie

Inimesed

Janez Jansa

Esimese nädala teatrielamused

Seitsme siin veedetud päeva jooksul oleme käinud neli korda teatris. Kolm korda alumisel korrusel ja ühe korra majast väljas, kuid saalis, mis kuulub meie “koduteatrile”. Oleme näinud kahte laste- ning kahte täiskasvanute lavastust.

397720_10151215451968170_953733797_n

Esimene nukulavastus kandis nime “Medvedek Zleze Vase” (“Väike karu ronib enda kõhtu”). Lugu rääkis tüdrukust, kellel on kõhuvalu – tüdruk sukeldub läbi iseenda suu oma kõhtu, et leida kõhuvalu põhjused ning probleem lahendada. Oli lõbus ja jälgitav, kuid mitte midagi erilist, millest oleks saanud elamuse.
Ent üks huvitav seik juhtus etendusel küll. Kaks tüdruku kõhtu sisenenud tegelast kohtusid seal ühe “tüübiga”, keda kehastas nukk. Hetkel, kui meesnäitleja hakkas nukku ellu äratama, tõmbas ta kogemata nukul pea keha küljest ära. Üks laps hakkas nutma, helimees ja valgustaja hakkasid naerma. Näitlejad ei lasknud ennast segadusse viia ja mängisid etenduse lõpuni ilma kehata, kasutades vaid pead ning said sellega suurepäraselt hakkama.

***

7018-volk-in-kozlicki-409x600

Teine lavastus, mida vaatamas käisime, kandis nime “Volk in kozlički” (“Hunt ja kitsetalled”) ehk siis versioon loost “Hunt ja seitse kitsetalle”. Selles konkreetses lavastuses oli kitsesid siiski neli.
Tegemist oli sirmitükiga, mis kestis umbes kolmkümmend minutit. Lugu oli jälgitav, kuid tegu ei olnud millegi erilisega. Oma žanris oli see aga kindlasti hästi tehtud. Lapsed, kes etendust vaatamas olid, jälgisid huviga, elasid kaasa ilma suurema nututa.
Seda lavastust on mängitud juba 12 aastat ning lavaloo vanust oli kahjuks ka tunda – etenduse lõppedes tulid näitlejad publikule kummardama mornide nägudega ja argiriietes.
Saal, kus lavastust mängiti, asub huvitavas kohas. See meie koduteatri teine saal asub kõrge mäe otsas Ljubljana lossis, millelt avaneb ilus vaade linnale. Mägi, mille otsas loss asub, on 376 m kõrge (Suur Munamägi on 318 meetrit), tee mäkke on ilus ja võtab aega umbes 10–15 minutit. Selles saalis alustame oma proove ka meie.

***

486212_459116074155618_1926382684_n

Kolmas lavastus, mida vaatamas käisime, kandis nime “Stol-(ck)i”. Meil õnnestus näha esietendust. Etendus kestis kokku poolteist tundi ja oli otsast lõpuni täis sloveeniakeelset teksti. Tegemist oli monotükiga, mis oli suunatud “räpase poliitika” ning võimu vastu. Tegevust oli vähe ja see, mis oli, ei olnud terviku suhtes oluline.
Alguses suutsime üpris hästi jälgida, kuid kuna tekstist mitte midagi aru ei saanud, siis poole etenduse pealt enam ei jaksanud. Kohas, kus näitleja 15 minutit valjult raamatut luges, panin isegi silmad kinni ja masseerisin meelekohti. Küllaltki väsitav kogemus, kuid ei saa öelda, et asjatu. Mingit talumatut piina siiski saalis istudes ei tundnud ja lahkumise soovi ei tekkinud.
Oli huvitav kuulata sloveenia keelt ja jälgida näitleja vahetut suhtlemist publikuga, kelle kaasaelamine ning kohalolu sellise tüki puhul on tohutult oluline. Ning publiku järgi tundus, et tegemist oli neile huvitava materjali ning aktuaalsete teemadega. Saalisistujad olid terve etenduse näitlejaga kaasas ning oli näha, et see, mida laval räägiti, ei jätnud neid külmaks. Eks näis, kuidas võtab tüki vastu publik tänavalt. Ma ise ei tunne just suurt huvi poliitilise teatri vastu, kuid eks on siiski asju, millest tuleb kõneleda, kui muud võimalust enam ei ole.
Mulle tundus, et näitleja sai oma ülesandega hakkama ja suutis publiku analüüsima ning kaasa mõtlema panna.

***

Tristan-in-Izolda_foto.miha.fras_b

Neljas lavastus, mida vaatasime, kannab pealkirja “Tristan ja Isolde” ning on loodud sama projekti raames, mille raames meiegi Sloveenias oleme. Lugu oli teada, seega lavastust vaatama minnes polnud vaja muretseda tekstist mittearusaamise pärast.
Sisenesime saali tagaukse kaudu. Näitlejad olid veel saalis ja valmistusid etenduseks, alguseni oli jäänud umbes üks minut. Natukene ebamugav oli saalis istuda, sest oli aru saada, et meie kohaolek mõjutab näitlejaid. Ei paistnud, et nad oleksid pahased olnud, pigem oli tajuda kerget eputamist, mis minu meelest hiljem laval ühele näitlejale ka saatuslikuks sai (tema eputas kõige rohkem ja oli hiljem mängides kõige ebatäpsem).
Õnneks ei kestnud see ebamugav olukord pikalt ja uksed tehti publikule lahti.
Meie suureks üllatuseks rääkisid näitlejad terve etenduse, mis kestis 50–60 minutit, inglise keeles – ei saa öelda, et oleksime pettunud, kuid veidralt mõjus see siiski. Oli aru saada, et võõras keeles rääkimine kammitseb neid (tegu oli noorte sloveenia näitlejatega). Mulle jäigi lõpuni segaseks, miks nad oma emakeelt ei kasutanud – terve näitemäng oli täis lihtlauseid, mis tugeva aktsendi tõttu ka kohati segaseks kippusid jääma. Lavastaja oli küll välismaalane, aga olen kindel, et lavastusele oleks kindlasti kaasa aidanud emakeeles kõnelemine. Oli tunda, et iga lause vajab teatavat ettevalmistust ja katkestab mängu.
Etenduse stilistika/esteetika oli väga ilus. Laval oli kujunduseks vaid diivanit meenutav ese ning näitlejate kostüümid olid mustvalged: naisnäitlejatel kleidid ja meestel pintsakud. Mängiti valgusega, kuid sellega ei pingutatud üle. Liikumised olid täpsed ja minimalistlikud. Oli kasutatud palju tantsuteatritehnikat ja nägin uusi huvitavaid võtteid/mõtteid, kuidas läbi füüsise on võimalik edasi anda seda, mis tegelaskuju hinges toimub. See kõik oli põhjendatud, ei jäänud arusaamatuks ega lihtsalt liikumiseks. Oli palju väga ilusaid ja puhtaid misanstseene, mis südame natukene kiiremini lööma panid.
Sellepärast oligi kahju, et näitlejad ei saanud end sõnas vabalt väljendada ja pildi ilu kippus takerduma teksti krobelisusesse.
Mul on hea meel, et olen näinud selles teatris nüüd ka midagi, mis puudutas ja korda läks – kuigi siiski kergete tõrgetega, aga ikkagi jäin viimasena nähtud etendusega rahule.

Youtube’i link lavastusele “Tristan ja Isolde”, mille lavastas Zoltán Balázs:

Täna on esimene kohtumine näitlejatega. Varsti-varsti hakkavad proovid.

Mirko

Sissejuhatus

Pilt

Jõudsime kohale õhtul hilja. Sõit Tallinn–München–Ljubljana kestis kokku kuus tundi. Ljubljanas on kell ühe tunni võrra eesti ajast maas ning ajavahega tuleme toime hästi.

Hilisõhtul sisenesime päevast puhkavasse Mini Teatrisse. Tundus, et olime oodatud – üle läve astudes ei tajunud mingit tõrget. Meid võeti vastu, kuid mitte veel omaks. Eks igal teatril on omad seadused ja tavad, mida esimese hetkega ei hooma, vaid mille mõistmine võtab aega ning ega omaksvõtmine pruugi alati head kaasa tuua. Kuid eks näis, kuidas meil siin minema hakkab ning missugune saab olema ühine keel maja ning inimestega, kes siin tegutsevad.

Toad elamiseks on meil teatrimaja viimasel korrusel katuse all: kolm eraldi magamistuba, köök, vannituba ja pesuruum. Kolisime lahedasti sisse ja tõstsime sisustuse oma äranägemise järgi endale mugavaks.

On üpris kummaline elada teatris. Hotellis ärgates on teine tunne, teatris ärgates algab silmade avamisega päev ja veel midagi. Õhtul magama minnes on tajuda kummalist majasisest vaikust, justkui puhataks, et ka järgmisel päeval oleks, mida anda.  Kõiki tegemised-toimetused – loomingulised ja vähem loomingulised – salvestuvad justkui õhku. Tajutav sarnaneb Artur Alliksaare mõttega: “Ei ole kaduvaid kõduvaid aegu. Alles jääb hetk, milles asume praegu.” See on küllaltki intensiivne tunne, aga eks sellega harjub ning loodetavasti ei muutu see takistavaks, vaid pigem toetavaks.

Esimesed päevad on olnud rahulikud, suuri sündmusi peale saabumise ja kohal olemise pole olnud. Peamiselt oleme jalutanud linnas, mis on ilus ja kodune. Meid ümbritsevad mäed ning linnast voolab läbi jõgi. Siin on soojem ja lund hetkel pole. Välikohvikud on avatud, inimesed istuvad õhtuti jopedes kohvikute terrassidel, joovad teed ja suitsetavad.  Laupäeval (5.1.213) oli õues 10 kraadi sooja ning õhus oli tunda kevade lõhna. Oleme selle värskenduse eest tänulikud!

Esimene proov, kus kohtume näitlejatega, toimub neljapäeval (10.1.2013). Ootame seda kohtumist väga, sest soov tegutsema asuda on suur!

 

Lavastusest, Mini Teatrist, näitlejatest, Ljubljanast, elust, teatrist ja inimestest kirjutan täpsemalt juba järgmistest postitustes.

 

Mirko

 

 

 

 

 

Projekt

Suvel 2012. pärast ühte Metamorfoosi etendust ( NUKUTEATER, esietendus 9. oktoober 2012. ) tulid minu juurde kaks meest Robert Waltl ja Ivica Buljan. Neil on Sloveenias Ljubljanas oma teater “Mini Teater” ning kutsusid mind oma teatrisse lavastama, andes võimaluse valida ise materjal ning inimesed kellega koostööd teha. Loominguline kollektiiv sai selline – Lavastaja: Mirko Rajas; Kunstnik: Kalju-Karl Kivi; Helilooja: Ekke Västrik; Näitlejad Ljubljanast: Maruša Majer ja Joseph Nzonbandora. 

NUKU teatri (Eesti) ja MiniTeatri (Sloveenia) koostöö aluseks on europrojekt Puppet Nomad Academy III, mille eesmärk on jagada rahvusvaheliselt nukumeistrite ja lavastajate kogemusi, keskendudes uute tehnoloogiate ja multimeediumite kasutamisele traditsioonilise teatri keskkonnas.

Teatrirühmitus FRANKist osalevad projektis kolm liiget Mirko Rajas; Kalju-Karl Kivi ja Ekke Västrik. Ekke ja Kalju-Karl amtelikult FRANKi liikmetena ja Mirko NUKU poolelt.

Mirko

Advertisements